Hammastega liblikad

Headaega

2006-05-10T10:38:00.000-03:00

Seega seega jäi veel kirjutada rohelisest kahepeaga gekost kes teise geko supi sisse tõukas, lennuväljast keset metsa mis on tehtud ühestainsast puust, valgest mudast mida süüakse võileiva peal, 80 taldrikutäiest tapvast Brasiilia toidust, valgest hiiglasest, kaneelõunast mis tegelikult on pigem pahupidi pööratud kuusekäbi, külmutatud angerja sünnipäevasoovidest ja Cayenni kõige targema mehe kruvikeerajatest.

1-2-3 iga pere ootus

2005-11-05T14:43:00.000-03:00

1 Lehmade asemel peetakse siin seebusid, otse indiast. Ookeani ületamisega on kahjuks kogu pühadus kaotsi läinud, Sellegipoolest teevad lumivalged vasikad silmapiiri laiusel jõeluhal tumemusta kuldservaga pilve taustal jooksu kepsutades igal ausal "Ärgake!" lugejal pisara suureks. Seda enam et rohi on värskeroheline, mäed taamal sinised, üks pilvetups vikerkaarene ja paadi liikumiskiirus vs erinevad lehmad teevad pildi aegluubiks.
2 Metsatulekahjude asemel korraldatakse siin kulupõlenguid. Aga ikka nii, et elektripostid ka maha põleks. Niisama karjaaia postid- 2 meetrised maasse löödud puuhalud.
3 Osad linnud näevad välja nagu pasteet.
4 Uus fotokas on parem kui eelmine.
5 Kuna vihmaperiood hakkas hakkab peale siis toimus eile termiitidel pulmalend. Paraku lõpetasid pooled pruudid peiud oma elu me laualinal.

Marginurk.

2005-09-14T21:09:00.000-03:00

Selle jubeda emalaeva (Lethocerus colossus) olen püüdnud. Mis püüdnud, passib teine valget lina 10 meetri kauguselt nagu poleks enne näinud. Korja ainult üles.. surnultki ajas ka hirmu nahka. Ta ju sööb konni ja väikseid lapsi. Pistab noka sisse, puhub seedevedelikud ohvrisse ja itsitab suurest kurjusest. Ja on oma tosin sm pikk. Osa enda hirmust ajan ka ohtra kohvi kaela. Aga siiski. Plaan on neid kasvatama hakata. Imelisi putukamarke korralik kogumik jaapanist. Belizee markidel on enamvähem kõik loomad siin ka leitavad.

Pole küll seesama konn, keda ennist näha oli, aga sugulane küll- hani ühes, siga teises käes. Vihmana konnamarke.

Mantoptera- Rootsis keelatud.

2005-09-14T20:17:00.000-03:00

See loom on suur. Mitte nii suur, et sülekoerale liiga teeks- sellised elavad pigem Aasias, aga nii suur, et sõr,e ei taha ma kuidagi tema esijalgade hammaste vahele unustada. Ootan huviga millal ooteeke ehk munapakke hakkab sadama. Kaks nädalat on ta lihtsalt puuri laes ripnenud ja oodanud et rohutirtsud ja muu hea parem suhu jookseks. Olen voogu ka hoidnud, võibolla ta sellepärast ei raatsi alla minna kaunitele põiklattidele kohvrikesi poetama?
Pilt täies pikkuses ja hiilguses prussaka sugulasest.

Leia pildilt sada rubla.

2005-09-14T17:00:00.000-03:00

Sellise sihktiivalise, ritsika, Pterochroza ocellata, "Loomade elu" annab eesti keelse nime pealt arutust, kogusin 3. septembril. Sest ta põrutas kolinal lähedalolnud põõsasse ja hakkas seal pruukosti võtma, nii et tükid lendasid. Mul ei olnud muud vaeva, kui heita kõrvale mõte- ah tühja, mets ikka koliseb- võtta taskulamp ja küünitada sellesinase armsa ritsika poole. Mida ta ka väga pahaks ei pannud ja loodan, et oleme sõbrad siiani, annan talle ju ülepäeviti süüa ja olen ka seltsilisi toonud. Kolm seltsilist, üks isane ka pealekauba. St pisem ja muidu kökats. Imetlen neid ikka, aga väga raskesti eristuvad rägust, nii kodus puuris kui metsavahel- äraütlemata vanade lehtede nägu on nad! Ainlt söömise kestel neid näebki, muul ajal kahtlustan passivad kaugel võrades. Aga see on teaduse saladus ja mul väikseid raadiosaatjaid läheb kadunud kööginõude jahtimisel taris.
Vanakooli vaata saba alla stereopilt ka.

Linavalve, vanad pildid.

2005-09-07T23:45:00.000-03:00

Linavalve on selline Valve, kes ei ole Virve. St. kui kõik on varem valmis siis kell 18.5o pannakse generaator käima.
Aga kui kõik ei ole valmis siis tassitakse või sõidutatakse autoga kohale

raam
raami jalad
tünnitäis elavhõbedapirne
lina
lina mahapanemiseks
tool
taburet kuhu riistad panna
laguneda tahtev kast trosselite ja kaitsmete ja juhtmepusaga
pikendusjuhe
generaator
bensiin
liblikavõrk
muud tarvilised: süstlad, mitteniivägaumbes nõelad, ümbrikud, karbikesed, pliiatsid ja suled

mitte et nüüd kõik kirja oleks saanud, aga niikui nii tuleb veel tagasi minna ununud asju tooma. Taskulamp ja kohvi näiteks. Ülespanek käib vit-vit- kuusejalad maha, paariline ikka paarilisega, raam jalgadesse, põiklatt üles, põiklati keskele juhtmega (sest polt ja liblikmutter on teadmatakadunud) siduda kahe 100W pirni hoidja, siis käänata pikem latt üles ja kinnitada, siis pikem latt alla, kaks 200W pirni koos neid, seekord liblikmutriga, hoidva ristlatiga, pikk latt jälle üles. Juhtmepusa kummiga kinni, lina maha, lina raamile, üks nurk lahti, et tuulepoiss vigurit ei viskaks 600W pirnidele, pikendusjuhe otsapidi metsa, generaator sinnasamma, lülitina kasutatavad kaitsmed välja, generaator käima. Ssellega on teinekord jama, et voolikuke kanistrist generaatorisse ei taha ühineda, aga näib, et see probleem tekib ainult Olivieril, nii generaator käib, kaitsmed sisse, pimedus.
Ohh.
Ahaa, metsas olev pikendusjuhe generaatorisse, kaitsmed-lülitid ununuesid, aga pole viga, vana massin veab kõik pirnid ilusti põlema, esialgu hellalt hellalt, aga varsti särab mets ja maa. Mispeale siis kõik kohalikud herilased kohale tulevad. Ja muidugi kurikuulsad aafrika tapjamesilased. Tasased loomad, ilmselt algusest peale, hüsteerikuid aga oli alguses liiga palju, sarimõrvareid vähe, globaalne kliimasoojenemine polnud veel teema ja rahvusvaheline terrorism oli alles "Euroopa Hääle" allorganisatsioon. Tagasi linale. Nüüd on paras hetk minna hoopis suppi keetma, kohvi tegema, unund asju tooma. Tagasi linale. Palju loomi on juurde tulnud, arvatavasti samapalju ka ära läinud, aga paar sikklast ja karuslast saab kohe vardasse ajada. Siis tirdid, rohutirtsud, ritsikad, üraskid ja küürtirtlased, need kelle nimi pole teada ja need kelle nimi on keelel, Saturniidae ja palvetajaritsikad. Kui liiga kauaks kodu passima jääda siis jääb nägemata kuidas ilmatu elevantmardikas selg ees maandub, niimoodi ta passima jääbki, pole viga, saab temagi parematele jahimaadele. Kus banaane on rohkem kui puulehti.
Tegin küll katse, et kui hommikuni valvata, kas siis on saak vägevam- täit kindlust pole, aga väsimus/kasu/tarvidus skaalal tõmbaksin joonlauaga ringi siinkohal. Päikestetõusu kanti tuleb põnevamaid loomi jälle, aga 3-6 ei polnud nagu midagi eriti. Sergei teab sellest kõigest rohkem rääkida, eks ta parandab mind!
Niisiis- ikkagi, kui on tihe öö siis olge ikka hommikuni!
Kui täitsa villand saab ja ümberkaudsed põõsad on kõik läbi kammitud et seal raagritsikaid ega kedagi ei passiks ja lehekujulisi ritsikaid, kellest veel kirjutan, ka rohkem ei ole siis aitab. Ülemised lambid kustu- et need, kes kõrgemates sfäärides tiirutavad alla tuleks ja end tutvustaksid, koli kasti, generaator seisma- viimasetl kordadel ka käruga koju, liblikad mutukad külmakappi. Hommik on õhtust targem, seepärast hommikul magama ja lõunaajal saaki jagama. Mardikad madratsitele, liblikad on juba öösel ümbrikesse jaotatud, ülejäänud ümbrikesse ja oma kohale.
Sellega läheb ka oma tund kuni kaks.
Õhtul panen generaatori kärule ja 18.5o ajan käima. (Verbid lauses KE meeleheaks)

Kraavitamisest

2005-08-22T21:05:00.000-03:00

Mulle meeldib kraave kaevata.
See on sirge ja selge asi. Olen siingi paar visanud- kui käpad tervemaks hakkavad siis asun süvendama. Üks ökosüsteem laiutava lombi näol on küll loojakarjas, aga tuhanded on järjekorras. Olgem ausad- vihma sajab jätkuvalt ja sentimeetrites.
Kraavihall on mul alati silmas olnud mehena, kes just vihmas kraavi süveneb. Kui päike paistab, siis on vististi purjus. Seepärast käib töö hallis vees. Tingimata labidaga, sest kollases ekskavaatoris pole sa enam mingi kraavihall. Soni, koni ja maika oleksid vast paslikud selga panna.
Ja Hamsuni "Maa õnnistus" on just selle kraavitamise liini pärast mu lemmik teadliku fantastika vallast.
Ihuge aga labidad, et kui tulen, oleks mida peale hakata.

Konna Kaaren

2005-08-16T12:29:00.000-03:00

Selle pahareti (Phyllomedusa tomopterna) nabisin üksöö invaliidide metsatee pealt kinni. Passis seal arvatavasti invaliide, keda ei tule, sest maastikukummidega ratastoolide kummide ventiilid ei ole ajaproovile vastu pannud. Jälgida kuidas puhkeasendis jalad pesastuvad, silmad viltu kisub, kõhualune naljakas paistab.

vigursipelgad

2005-08-13T20:46:00.000-03:00

Nagu näha on aedniksipelgad organiseerimata ja rabistajd loomad.
Ühes regioonis lendavad kõik sipelga printsid printsessid ühel ja samal ajal, see juhtus ~ 6 kuud tagasi. Need kuningannad keda lapsed või linnud ära ei söönud ja kes juhtumisi suus olnud seenetompu maha ei pillanud rajasid maaalla pesakambri. Keharasva arvelt tootsid töölisi ja hakkasid siis laisaelu elama.
Kaevasime ainult pisikesi pesi, sest kesse ikka tahab 2 meetrit maa alla minna, pealegi on suurtes pesades sadu seeneaedu aga ikkagi ainult 1 kuninganna. Kuigi on võimalik ka kombinatsioone õdedest ja emadest tütardest, aga harva. Sipelgatele ei meeldi kui nende pesa lahti kaevatakse ja nad hammustavad selle märgiks.
Mul on 3 Atta sexdens ja 2 A. cephalotes emandat suurtes tünnides, et kanad neid ära ei sööks. Viimasel on suuremad töölised ja esimene on tsitruselise lõhnaga, kui katki teha. Kuna üks viiest kuningannast valitseb ainult 3 alamat ja 2 teisel ka neid ülearu ei ole siis lõhna järgi ma päris täpselt ei teagi kes mul kes on. Küll see veel paistab. Tööliste suurus on mõlemal liigil väga varieeruv, vahe võib olla kümnekordne, iga suurus või kast on ise töö peal. Sõdurid on hoopis pirakad. Cephalotes on rohkem metsaloom ja sexdens rohkem lageda veerest aga seen, mida nad kasvatavad on väga sarnane, kui mitte sama. Mõlemad on seenekasvatajate sipelgate arengus kõrgeimal, enim spetsialiseerunud.
Mõlemad on aedniksipelgad. See tähendab, et iga öö ja vahel ka päev minnakse pesast välja lehti tükkideks lõikama, sellepärast on neil kõigil ilmatu suured pead suurte tumedate lõugadega. Skaudid käivad ees ja annavad vibratsiooniga märku, et head noored lehed ees ootamas. Vibratsiooni tekitab õigupoolest lõikamine. Mõnikord lõikavad esimesed minejad lehe üldse puu küljest lahti, et teistel vähem ronimist oleks. Lehepuru tassitakse koju ja näritakse peenemaks, laotakse ilusasti kärgjalt kuhjadesse ja imetletakse kuidas seenehüüfid selle massi ära lagundavad. Noored sipelgad toituvad ainult seeneniidist, vanemad pea ainult taimemahlast, kuigi saaksid ka seenest söönuks.
Seeneaeda toidetakse üha ülevaltpoolt, kus ta on õhuline ja hõre, allpool on ta tihedam ja kompaktsem ning päris alumisest otsast viiakse vananakraam prügimäele. Vanad sipelgad saadetakse ka prügimäele. Tööle, sodi õhutama. Haigusehirmus neid enam toidukambritesse tagasi ei lubata, näritakse pigem puruks. Minu hoolealused on veel nii väikesearvulised ja vähese toidulauaga, et prügimäed on, aga kedagi sinna tööle saadetud ei ole.
Seent kahjustavate haiguste tõrjumiseks kasvatavad sipelgad kehal selleks arenenud piirkondades antibiootikume tootvat bakterit Streptomyces, nooremad töölised kes päevad läbi seeneaias töötavad on teinekord üleni valged- bakteriga kaetud. Sipelgatel on arenenud näärmed bakteri toitmiseks, nagu on seenel spetsiaalsed tihedamad valgurikkad kobarjad kehad sipelgatele toiduks.
Seened viljakehi ei moodusta, vabalt elades küll, aga pesas mitte.
Kui ära teen siis lisan sipelgaemandatest ja seeneaedadest ka pilte.

Atta sexdens

2005-08-12T15:17:00.000-03:00

Selline idülliline värk pole neil väga omane, muidu ikka rohkem varjus ja lehesodis. Aga seda ilusas kvartsiliivas käiku avasin oma 2 meetrit, ilma eriliste tulemusteta minu või nende poolt. St vaesekesed ei jaksa läbi jalanaha hammustada.

Apanto perest

2005-08-11T19:36:00.000-03:00

Vasakul istub Meïssina, siis seisab Nelson Mandela Alubutu ja tema väike õde Joyce, termose taga varjub kahe viimase ema Bomba. Bombal praegu kõht valutab aga teised kõik on korras. Kanad ainult ei tiksu nagu peaks, mune ikka ei ole.
Meïssina ja Nelson käivad siin koolis ja õpivad seal prantsuse keeles. Kodumaal Surinames saab koolis ainul hollandi keeles õppida. Ega see väga populaarne seal ei ole, nii ei käinud kaks vanemat venda üldse koolis. Ei tahtnud ja diktaator kes neil seal parasjagu valitses ei sundinud ka kedagi.
Seljataga nende pere köök ja vasemal lastemaja.

Velomotospordiantieri

2005-08-04T20:54:00.000-03:00

Pildile palun lahkesti peale vajutada, siis näeb suuremalt kah.

Vaatamata kuivaperioodi üle kuuajasele kestmisele sajab vihma. Iga päev sajab, alates ~12 kuni edasi. Ulme. Niiskus enam ei üllata ega kohuta, vihmavarju ja seljakotte tuleb lihtsalt aegajalt piiritusepritsiga pihustada ja kummikust vesi välja kallata. Seened kasvavad objektiivis ja sipelgapesades, maas on imenatuke. Kui siis ikka kännus. Kõige imelikum kogu niiskuse juures on, et linnutapikute allapanu kuivab järjepidevalt krõbedaks. Ei tea kas on tegu tai-chi meistrite või vihast punaste kaheksajalgadega, silmaall näivad väga vagurad. Konstrueerisin ukse ja 3 seina, nüüd on putukamaja jälle kanakindel. Alguses oli liblikakindel ka. Kanad käisid muidu ämblikke hirmutamas ja üldist sorti pahandust tegemas. Nüüd käivad ka aga keegi ei tea, kustakudu. Ilmselt uuristasid tunneli. Igatahes nad ei mune, arvata on et saadavad munad konteinerites Kanaadasse. Sedapsi, nagu Simpsonite järjekordne "lõpp ja algus kokku ei saa" osa. Jäätis pakitakse siin lihtsalt kilekotti, tee aga nurka auk ja roomab ise välja ja kartuli krõpsu tehakse banaaniviiludest. Üks hiinlane linnas teeb. Ausõna.

Enne pesa, siis kana, aka koolibri tulemine

2005-08-03T21:25:00.000-03:00

vasaku pildi peal on tegelikult pisike koolibri

seenehuvilised UKst ja USAst

2005-07-11T21:40:00.000-03:00

Olen juba 5 päeva jälginud kuidas BBC loomaelukroonikat väntab. Alustuseks otsis Raimond välja 8 Hirtella taime, mille asukohad ma hoolikalt meeles püüdsin pidada. 2 taime ainult läksidki kaduma. Ja ainult üks on sobilik. Hilisemal vaatlusel selgus, et osa pole üldse nii karvased kui peaks ja teistel elavad mingid teised sipelgad. Kõige nirum ja pisem on kaetud seenekihiga ja okste hargnemiskohtadessse kasvanud paunakambrites elavad Allomerus sipelgad. Põhitegevusala on neil seenekasvatus- pesapauna ümbrus ja okste alumised, varjupoolsed küljed on kaetud arkaadiaga, osalt on seened kasvatatud ümber karvade, osalt on karvad maha lõigatud ja mujale tassitud. Seened, pole väga kindelm et just nende kübarad, ühinevad üleval katuseks. Katusesse närivad allamillimeetrimehed augud ja pistavad oma lõuad sealt välja, niipea kui mõni rohutirts või sajajalgne seenekatusele trampima läheb, on sipelgad ta jalgupidi kinni hammustanud. Et siis suurema parvega peale lennata ja külaline päris ära süüa. Järelejäänud kitiinkesta lahustab seen omatarbeks ära. Teravatipuliste lehtede alakülgedel on hulgaliselt pisikesi suhkrunõresid, kohalikud teadlased kahtlustavad sipellgaid seene eraldi toitmises. Kohalikud teadlased on ka puutäie sipelgaid ära tapnud, et näha kuidas seen võimu võtab, kui teda pidevalt ei hooldata. Kui midagi on katki seenekäigustikus siis külvatakse ruttu uued jupid vahele. BBCst aga teinekord.

H.H.Herbert

2005-07-07T22:07:00.000-03:00

Ma pole ahvipoiss Herbertist vist veel kellelegi kõssanud, ainult vanaemale ja vanaisale saatsin paar ebaõnnestunud visandit ühe parema visandi tagaküljel. Alul ma olin täpselt kindel, et nimi on Herbertiine, aga ikka Herberto on parem. Olgem ausad, Pisike pole sellisele vigurimehele mingi õige aunimi.
Siinkandis leidub kahte sorti kaputsiinahve pruune ja valgeid, H. on pruun, ehk must makaak.
H. elab kohe mu läände avaneva akna taga, puutüve asemel. Puutüvi on rinnakõrguselt maha saetud ja ümberkaudu on säärejämedused oksad kasvanud. Seal tühimikus on võrepuur, niiöelda maja. H. on Apantot isaks pidanud vist pea teisest elunädalast, metsa ta ei putkaks, aga köökidesse pahandust tegema küll. Sellepärast ta on nööriga kinni. See nöör jääb tal iga päevaga lühemaks ja lühemaks sest ta keerutab kõvasti. Jahib kanu või üritab hambaid mul õhematest nahakohtadeust läbi ajada. Temaga on sama hea mängida kui Masinaga. Natuke parem, sest vahest ei olegi ainult vererida ja kõõlusepuru, saab hoopis nalja. Eriti kui ta tuhinasse satub ja ennast hammustab.
Kui ma oma toas söön siis ta passib ja teeb eriliselt huvitatud grimasse. Ja palja saiaga ei lepi, parem ikka olgu moos peal. Ja õlu pudelis, kesse tühja koort ikka imetleb.
Näomoonutusi mõistab ta mitmeid, eriti hästi tulevad välja- olen pahane ja olen rõõmus. Kirbuotsimisest ei tule enamasti midagi välja, sest kui ma ilma toiduta lähenen algab kohe hammustan sind aga sina mind juba ei hammusta mäng.
H. põhiline rõõm näiksegi olevat kanu ja koeri hirmutada, laste eest plehku panna ja kõvasti ringi joosta, kui miski meeled eriliselt ärevaks ajab siis kidistada.
Välgust kiirem ta ju on aga varsti kostitan piltidega.

Roheline prussakas ja teisi lugusid.

2005-06-17T23:07:00.000-03:00

Ahaa, see kes üleeile plehku pani, oli ikka seesama ainus ja õige. Noppisin eile kaks samasugust, metsavahel nad eelistasid teeselda aeglasi ja rahulikke. Kasuks tuli päevane magamine, uus tokk ja pisut edenenum varustus, ziplock (minigrip x tõmblukk) kilekott ja tühi veepudel. Paar tükki pääsesid ikka minema ka, mu ziplock haare pole enam see mis vanasti... Rahustanud suuremat aktivisti pisut külmkapis, tegin tast eest-, tagant- ja külgvaated ning prodjuusserid kinnitasid: tegu on õige murjaniga. Kas nad teda siia filmima tulevad on iseküsimus. Mul on nüüd igatahes 2 ämblikku kostil, keda hobikasvatajate foorumites ei soovitatata kodus pidada. Kiired küll, aga kurjad ei paista olevat, ei sisise ega ründa iga liikuvat eset, isegi prussaka jätsid rahule, teab mis maiuspala neile tarvis on. Kes endale tahab, saatku aadress. Võin prussaka ka kaasa panna, siin on väga ilusaid helerohelisi.

Ükspäev nägin veidrikku, jookis teepeal keskmist suurust loomake, tagumine ots nagu tagumine ots ikka, aga esikäpad nagu jookseks randmete väliskülgede peal. Hea küll, sikud rabavad sääre lõpus olevate haakidega läbi naha, nagu lõppeksidki neil jalad peale säärt. Minu pärisnahas. Aga imetajalt poleks seda oodanud. Silmsidet ei leidnud ja koonu ei näinud, enne põrutas imeloom võssa, aga Joe ütles, et see oli sipelgakaru. Loogiline, et pikad küüned segavad asfaldikõndi aga kahtlustan siiki primaadi ja sea ristandit.

koondamislaine Narva Kreenholmis

2005-06-15T03:04:00.000-03:00

Täna otsisin metsast ämblikku. Täpsemalt Pheneutria ferat. Kõpsid on vahepeal Ühendriikidesse emigreerunud ja tahavad euroopasse tulla filmi väntama, mina selgitagu välja kas peale seente ja herneste veel midagi jäädvustada annab. Vaatasin üle Frédériku õla pildiotsingu pilte ja uskusin tema juttu 2-3 sm pikkusest loomakesest. Kõndisin piki laudteed, sest petukaubana on F. sinna palju orhideesid ja bromeeliaid istutanud. Just bromeeliate vahel armastavat 8 jalgsed jahitavad oma saaki oodata. Võrku nad ei punu, püüavad kilke niisama. Otsisin mis ma otsisn, kotti panin ainult väheldasi ja ilmetuid kujusid, 1 vähe suurema lasin plehku ka. Imetlesin veel aedniksipelgate rongkäike (ilmselt 1 ja sedasama aga erinevatel lõikudel) ja tibatillukest lehekonna. Kõik see aeg potsatasid igal pool ümberringi hirmsa raginaga lapse rusika suurused õienupud, mõned kroonlehed ka, ega need targemad olnud ikka mürina ja raginaga. Lõhn on neil hea, seda küll. Topsid täis, hakkasin kahtlema, kas ma ikka õigel teel olen, polnud need niidimehed nii kiired ja kurjad kui nagu F. lubas. Vaatasin muud kui pilte ja ena imet, mis välja tuleb- tagaotsitavad on rohkem nagu 2-5 tollised ja väga kurjad. Ründavad ilma ärritamata ja on vilkad, mitte nagu muud mürgised 8jalad. Ohust innustatuna panin pikad püksid jalga, rullisin sokid üle püksisääre ja panin banaanid jalga. Jäi veel püügimasina küsimus. Leidsin et parim tee on lo-tek tee. Suure bungalo köögist virutasin käterätiku ja laborist veepudeli. Mets ei tundunudki enam nii soe ja hubane, kui iga puu taga 15 sm tige mürsik mind kilgiks peab. Lehekonnade asemel leidsin karmiinpunaseid sajajalgseid, hurmavad asjakesed, aga hammustavad valusasti. Vaatasin kõik bromeelialaadsed veel hoolega üle, aga ei kedagist. Kokku sain 2 haisulutikat, kes taskulampi ründasid ja ühe toreda rohelise siku, kes ennast vannitoapeeglist imetles. Parim leid oli siiski labori külmkapis olnud pokaalitäis jäätist, mille ma meega ära sõin.

Niivat olla nähtud.

2005-05-27T23:18:00.000-03:00

Vaatasin 1 silmaga televiisorit, kui Emili ja Filipp pikalt, laialt ja ägedalt žestikuleerides arutasid miks nad mõlemad EU põhiseadusele niiväga vastu on. Eks ikka sellepärast, et puhtast lapsemeelsusest saatis keegi Prantsusmaal põhiseaduse nimelise telefoniraamatu kõigile koju. Siinsete prantslaste väitel ei saa keegi mitte midagi aru, ega viitsi läbi lugeda ja mitte keegi, keda nad teavad, ei hääleta poolt.
Televiisorist aga tuli autoreklaam. Sümpaatne noormees meenutab läbikukkumisi ja õnnetusi, kadunud pruute ja hävinud seljakotte, kurbi jalgpallilahinguid ning kiuslikke õpetajaid, vaataja mõistab, et see mees maetakse kanalisatsioonikaevu. Ja siis istub ta oma uhiuude Renault tüüpi pirukakärusse.
Pea samasugusesse millega siin majandis liigeldakse. Autosid on Fredil 3-4, üks hoiab õhu jaheda isegi pirukakastis! Prantsuse-Guajaanas suurt muuga kui Renault ja Toyotaga ei sõidetagi. Paari Niivat olla ka nähtud. Cayenne on ~60 km kaugusel, tee on 1,5 autot lai ja udune, udu kleepub konditsioneeritud autole enamuses tuuleklaasi tuulepoolsele pinnale. Esialgu sõidan üpris tasa ja targu, teeääres kössitav põlenud hipibuss ja pannistunud sõiduauto on veel uudsed. Aeglaselt sõites näeb loomi ka paremini. Eile 1 aguuti ja 3 kassi + 1 metsik sülekoer. Kassisd olid kõige suuremaks üllatuseks aga sellest teinekord.

Eile

2005-05-21T16:44:00.000-03:00

Õhtuti aka öösiti käin taskulambiga teeäärtes raagritsikaid korjamas. See on nagu vaataks maailma läbi maalimisraami või torus peo. Pisisasi muutub ainsaks tähtsaks. Lehetäid ja nende sõltlastest hooldajad tulevad nähtavale. Lehetäid on siin turjakad nagu tarvad, kodused lehetäid on lambad. Sipelgad on ka sedavõrra suuremad. Mõned neist passivad lihtsalt okste hargnemiskohtades, osad ronivad soki sees. Ihuligi kipuvad pisikesed ja valusad. Unesegased linnukesed põrnitsevad silmasisse, lootes ilmselt oma kõrgemale positsioonile nii maapinna suhtes kui arengutasemes. Palvetajad ootavad ilmutust ja ämblikud- nii nööpnõelapea kui sõrmeküünesuuruse kerega, punuvad õhulosse. Kainemad punuvad võrke ka, aga mäsud on märksa huvitavamad teha. Röövikud lähtuvad nõuandest panna postkontori röövimiseks faasanisulega kübar pähe, et hiljem ainult seda mäletataks. Skeem töötab: vaid nende absurdihuumorist kantud oksad ja valekäed ongi silmeees. Konnad teesklevad laterna valgusvihus, et on konnad, kes näevad välja nagu kivid, kuigi muul ajal annavad mõista, et on laululinnud. Kõik söödavad lehed on öösiti väga auklikud. Raagritsikad, kes on nagu raod on minu harjumata silmale nähtamatud. Ühe vaksapikkuse isendi olen seni teaduse nimel külma pannud.
*isiklik vaks- 26 cm.

Objektiivne teave:

2005-05-17T22:32:00.000-03:00

Õppisin esimese sõna saramakaa keeles: "chôtó" - kahvel. Asi selles, et minu majapidamises miskipärast kahvlit pole. On ainult lusikad. Lisaks 2 tuba, 5m² köök ja duširuum. Teises toas elab Apentu oma naiste lastega. Täpselt veel aru ei saa.

Käisin jalutamas ja kuulsin puudeotsast imelikku laulu. Keegi vilistas kurba ja puhast tooni, ainult vahepeal lasi kõrikeerutamise ebaloomulikku värinat. Kõri siis seesama, milleläbi pesumasinast vett välja tuleb. Vile oli tõepoolest mašoorne ja aegajalt kahes korduses. Kes tegi, ei näinud, aga ikka vist lind oli. Lisaks puristas keegi suurem võsas ja kuskilt tuli jasmiinilõhna, kahtlustan et mitte jasmiinist. Lutikahais tuli küll lutikatest. Ilmselt nad kartsid seda sõrmejämedust vihmaussi, keda minagi. Kõik see imetegu päädis sellega, et jäin pimedapeale, kuna aga kuu on loomisega täitsa kaugele jõudnud ei olnud liiga pime ühti.